Paks mis paks

Täiesti õudne ikka, kui paks ma olen.
Kui teised inimesed mu ümber ehk on kerges ülekaalus, siis see mind teiste puhul absoluutselt ei häiri, igaühe enda asi, milline ta välja näeb (kuigi vanemad inimesed peaksid siiski vaatama, mida suhu pistavad, sest siis kaasnevad ka kõiksugu haigused jne.). Kui inimene end hästi nii tunneb, siis miks mitte ja pealegi mõni on ümmargusena palju ilusam kui kõhnana. Minu puhul see muidugi ei kehti.
Käisin nädalavahetusel shoppamas, et osta endale mõni uus outfit, mis selga mahuks enne kui uuesti Figuurisõpradega ühinen.
Eks ma tunnen ju isegi seda kõike üleliigset pekki enda kehal, kuid ega see päriselt ikka kohale ei jõua. Poes tabas mind siiski reaalsus. Vaatad riidepuul ilusat pluusi ja mõtled, et "see on vist suur, aga noh, ma lähen vähemalt proovin". Riietuskabiinis aga selgub, et tegelikult see ilus "suur" pluus ei mahu mulle lihtsalt selga.... täiesti masendav ühesõnaga.
Aga nagu ma juba olen rääkinud, 31. august lähen Figuurisõpradesse uuele ringile, sest kevadeks tuleb siiski jälle vormi saada, et siis oma imearmsa pojaga randa peesitama minna. Alla tuleb ju saada kõigest a la 16 kilo :D .....

Lapsevanemdus

Kuna meie elu siiski hetkel 90% Rometi ümber keerleb ning enamus me rõõmudest ja muredest temaga seostub, siis ka seetõttu sai blogi loodud - kirja pandud mõtted on selgemad ja kirjutamise abil läheb ka enda pilt selgemaks. Hea on ka näiteks aasta pärast endal lugeda ja meenutada.

Asi, mis mul südamel on, on see, et tegelikult ei ole mitte keegi meile rääkinud, et see lapsevanemaks saamine on siiski kahe otsaga asi:

enne, kui me üldse Rometi ootele jäime, rääkisid kõik lapsevanemad, et oi nii tore on ikka lapsevanem olla ja nii edasi ja nii edasi. Lapse-tegemine :) ja rasedus olidki toredad (mul süda läikis ainult esimesed kolm päeva ning lõpp kiskus ka käest ära (preeklampsia). Kuid nendest emotsioonidest, mis meid valdasid alates sellest, kui Romet meile esimest korda kätele anti, nendest ei rääkinud meile mitte keegi. Seda õnnejoovastust kui ka seda, et mu süda nüüd 24/7 kellegi heaolu eest koguaeg muretseb, ma ei kujutanud päriselt ka ette ... (call me stupid or sth, aga päriselt ka ....).
Tunnistan oma rumalust, ma kujutasin endale ausalt ette, et lapsevanemaks olemine on lihtsam. Kuigi ma jumalat ei usu, siis olen siiski arvamusele, et igale inimesele antakse sealt ülevalt täpselt nii palju, kui ta kanda suudab. Meile anti üks kõige raskem pähkel :).
Esimesed kaks nädalat, kui Jaan ka kodus oli, oli elu ju suht easy - Romet sõi ja magas ning natuke nuttis ka. Siis juhtus midagi drastilist: Romet nuttis enamasti hommikust õhtuni, kuni lõpuks tänu tädi Liisile läbihammustasime, et äkki on linnupojal kõht tühi (kaalusin ma teda ka koguaeg ning  juurde võttis minimaalselt, kuid siiski võttis). Käisin ka mitmeid kordi imetamisnõustamises, kuid kahjuks ei olnud ka sellest abi - tuli hakata andma juurde lisatoitu. Palun siinkohal vabandust nende kõikide emade eest, keda olen ehk hukkamõistnud selle eest, kuid nad on rpa-d hakanud oma beebidele andma - nüüd mõistan neid täiesti. Sest kui keegi veel peaks mulle kunagi midagi selle kohta halvasti ütlema, et miks Sa küll enda lapsele enam rinda ei anna ja nii edasi ja nii edasi, siis vastan ausalt ja päris kurjalt ka kusjuures: proovi ise olla kodus lapsega, kes nutab hommikust õhtuni ja Sa annad talle ainult rinda, millest laps kõhtu täis ei saa ja järjest kurjemaks seal rinna otsas saab. Kui Romet esimest korda rpa-d sai, jäi ta magama, mis tähendas, et lapsel on kõht täis, sest varem juhtus seda võib-olla ainult paar korda tema esimesel paaril elunädalal. Õnneks ei ole meil siiani olnud mitte ühtegi magamata ööd. Raido isa ütles selle peale, et järelikult on ikka hea laps kui ta Teil öösel magada laseb (enne seda lauset olin talle just väitnud, et Romet on selline huvitav :D laps). Peale kolmandat elunädalat hakkasid gaasid. Raudne reegel oli, et iga õhtu alates kella poole seitsmest hakkasid linnupojal gaasid, mis kestsid kella üheksani või poole kümneni, siis ta sõi kõhu täis ning jäi tuttu. Need gaasid ajasid meid ausalt hulluks: juunikuus läksin lausa vanematega maale puhkama terveks kuuks, et mul oleks ka päeva ajal abikäsi võtta, kui endal kuul kokku jookseb. Ühel õhtul, kui mu närvid olid järjekordselt kuuri katusel ja mu ema Rometi enda kätte võttis, et ma saaksin rahuneda, ütlesin südamest oma isale, kes mind ka rahustada püüdis, et miks peavad minu lapsel just gaasid olema (enamasti ju kõik teised väitsid, et neil küll gaase ei ole olnud jne) ja kas ma tõesti pean peale sellist tralli veel lapsi tahtma? Mu vastus oli tol hetkel, et EI TAHA! Ka praegu ma pigem kaldun "ei taha" poole, kuid nagu mu isa ütles, et halb läheb meelest ja hea ainult jääb. Ja päriselt ka, kus 1,5-kuud on Rometi gaasidest möödas, see hullus hakkab vaikselt meelest ära minema. Mu ema rääkis selle kohta hea loo: mu onunaine, kellel oli poeg, kes lihtsalt nuttiski hommikust õhtuni, väitis nüüd, kus Ta poeg on 31-aastane, et "minu lapsed küll omal ajal ei nutnud". Et ühesõnaga pidi kõik halb meelest ära minema. Praegusel hetkel see küll tundub suhteliselt võimatu :).

Aga peale seda kui Romet sai 3-kuuseks, on asi ikka üles mäge läinud: iga päev teeb ta üldiselt miskit uut ja ajab meid naerma (väike koomik on meil kodus, hea raha eest võin välja ka laenutada :)).

Aga jah, "aitäh" kõigile, kes ütlesid, et lapse kasvatamine on ainult üks lust ja lillepidu .... :D Ma imetlen nüüd naisi, kes on saanud lapsi enne 26ndat eluaastat - ma ei ole kindel, kas ma nüüdki, kus ma olen 26-aastane, perfektselt hakkama saan ja kuidas siis nemad seda küll teinud on ... müts maha, päriselt!

Uue ajastu algus ....

Nonii, jõudsin ka ise sinnamaale, kus tundsin, et tegelikult tahan nüüd ju ka mina oma tundeid ja elamusi kuskile kirja panna ja OTta eeskujul ma siiani ka jõudsin (kuigi suure vastupunnimise näol (ma olin varem sellele blogindusele täiega vastu ning nüüd söön oma sõnu - head isu mulle siinkohal ;)). Sel eesmärgil, et inimesed mu eluga kursis oleksid, ma blogi ei kasuta, vaid, et kui emotsioonid jäävad kuskil välja elamata (mees kodus ei kuula jne) või tahan jätta neist kuskile kirjaliku jälje, siis on see just õige koht (nüüd kindlasti mõtlete, et Sa võid ju oma läpakasse ka kirjutada, kuid cammoon, ma olen Lõvi, mis tähendab edevust ning seetõttu mõistan nüüd seda blogindust :D).

Miks Triinukas ja tema sõprade seiklused? Kui ma väike olin, oli üks mu lemmikraamatuid "Totu ja tema sõprade seiklused". Iseendast ja oma famiiliast saab ju küllaga emotsioone, millest kirjutada, seega miks tuua mängu sõbrad? Aga sellepärast et ilma nendeta ei ole elu. Nii et kallid sõbrad, kõik avalikuks! ;)

Loodame siis, et see mul ühe päeva ideeks ei jää ning et mõtteid ja emotsioone ikka aeg-ajalt koguneks, sest kui need ka ära kaovad, siis olen vist surnud ..... C'est la vie!